Juhtkiri: Musk usub, et tehisintellekt möödub inimesest viie aastaga — mis on Euroopa roll selles võidujooksus?

Euroopa väärtuslikum börsiettevõte on Hollandi ASML, mille turuväärtus on umbes 693 miljardit dollarit. Elon Muski isiklik varandus läheneb tuhandele miljardile. Kui need kaks arvu kõrvuti asetada, saab küsimus Euroopa rollist tehisintellekti võidujooksus ebamugavalt täpse mõõtkava.

The Economisti peatoimetaja Zanny Minton Beddoes kohtus Muskiga tema Texase Gigafactorys. Tegemist on Muski esimese pikema intervjuuga pärast SpaceX-i börsileminekut, ja selle peatükkide jaotus näitab rõhuasetusi ilma keerutamata: tehisintellekti ajakava, valdkonna enesereguleerimine, Hiina positsioon, töö muutumine vabatahtlikuks, küsimus ühe inimese võimust, Starlink ja Ukraina. Euroopat mainitakse, aga peamiselt poliitilise vaidluse teemana — mitte ehitajana.

▶

Vaata episoodi Innohub TV-s 85 min

Allikas: The Economist, 29.07.2026 — täispikk intervjuu, 85 minutit.

Viie aasta prognoosi tasub lugeda nagu kasumihoiatust: suund tabab enamasti õigesti, ajakava harva. Isejuhtivad autod pidid valmis saama juba aastaid tagasi, ja lubadust uuendati igal aastal. Suund oli sellest hoolimata õige, ja selle eitamine oleks täna piinlik. Aastaarvu osas võib seega eriarvamusel olla, suuna osas mitte — ja just see teeb Euroopa olukorra kohmetuks, sest siin arutatakse endiselt selle üle, kuidas tehisintellekti reguleerida, samal ajal kui mujal arutatakse selle üle, kes selle ehitab.

Küsimus ei ole aga võimekuses, ja see tuleb valjusti välja öelda. Stockholmi Lovable ületas kaheksa kuuga saja miljoni dollari suuruse korduva aastakäibe ja on pärast seda kasvanud üle nelja saja miljoni — 146 töötajaga. Soome Iceye müüs Saksamaale radarisatelliitide teenust 1,76 miljardi euro eest, mis on rohkem, kui mõni Euroopa riik kulutab kogu oma kosmoseprogrammile. Need ei ole erandid, mis reeglit kinnitavad. Need on tõend selle kohta, et pudelikael on mujal.

Pudelikael on mastaabis ja kiiruses. Ameerika Ühendriikides ehitatakse esmalt ja küsitakse luba hiljem, Euroopas küsitakse luba ega jõuta ehitada. Kapitali on, aga see liigub aeglaselt ja väikeste portsjonitena, ja kui Euroopa kasvuettevõte vajab saja miljoni suurust rahastusvooru, otsitakse see üha sagedamini ookeani tagant — ja koos sellega läheb ka omandus. Euroopa on ehitanud endale polsterdatud kongi, kus risk on koos tuluga välja delegeeritud.

Vastaspoolele tuleb anda see, mis talle kuulub. Regulatsioon ei ole konkurentsivõime vastand, ja isikuandmete kaitse üldmäärus on osutunud müügiargumendiks sagedamini kui takistuseks — Euroopa andmeasukoht on täna konkurentsieelis, mille eest klient on nõus maksma. Musk ise räägib intervjuus valdkonna enesereguleerimisest, mis on omamoodi möönmine: keegi valdkonnas ei usu, et turg üksi selle korraldab. Probleem ei ole seega regulatsioon iseenesest, vaid regulatsioon ilma omaenda tööstusliku aluseta. See on arvamus teiste ehitatud maailmast.

Üksikettevõtja jaoks ilmneb Euroopa valik täpselt selles kohas, mida intervjuu Starlinki peatükk illustreerib. Kui ühe ettevõtte teenus on osa sõjapidamise taristust, lakkab küsimus ühe inimese võimust olemast filosoofiline ja muutub hankeküsimuseks. Mastaap on teine, loogika sama igas Eesti mikroettevõttes, mille nähtavus, suhtlus ja maksed liiguvad läbi sama välismaise platvormi. Sõltuvus ei maksa midagi enne, kui tingimused muutuvad, ja siis maksab see kõik korraga.

Euroopa roll ei selgu seega sellest, kui kiiresti regulatsioon kirja saab. See selgub sellest, kas Euroopa ostab omaenda tarnijatelt siis, kui see on kallis ja ebakindel — nii nagu Saksamaa ostis Iceyelt —, ja kas kapital liigub piisavalt kiiresti, et järgmine Lovable saaks siin kasvada ka pärast sadat miljonit. Tehisintellekt jagab stardipositsioonid uuesti sõltumata sellest, kas viie aasta hinnang peab paika. Võidujooksus on teine koht Euroopale endiselt lahti. Kolmandat ei ole.