Juhtkiri: Ava kõrgkooli uks laiemalt, tõsta latti sees

Kõrgkool mõõdab esmalt seda, kes uksest sisse pääseb, ja alles seejärel seda, mida seal õpitakse. Järjekord on vale. Selle eest maksavad noored, kes ukse taga ootavad, ja tööandjad, kes saavad kätte diplomi, aga mitte alati oskused.

Soome ametikõrgkooli õppejõud on seda valjusti öelnud. Kimmo Haanpää õpetab Helsingis Metropolia ametikõrgkoolis elektrivõimsustehnikat ning räägib Kuuntelija podcasti episoodis (soome keeles), et süsteem toodab eelkõige diplomeid. Tema sõnul on üliõpilaste algtase langenud, nõudmised on lõdvenenud ja rahastus premeerib lõpetajate arvu rohkem kui seda, mida lõpetajad oskavad. See on ühe õpetaja tähelepanek, mitte uuring, kuid seda tasub kuulata, sest ta on see, kes hinded alla kirjutab. Jutt käib Soomest, ent Eesti lugeja tunneb mustri ära.

▶

Allikas: Kuuntelija podcast, ametikõrgkooli õppejõud Kimmo Haanpää, 27.9.2026 (soome keeles)

Eesti on siin mitmes mõttes Soomest ees. Vastuvõtt toetub meil suures osas riigieksamitele ja gümnaasiumi hinnetele, kuigi mõnel erialal on oma katsed või vestlused, nagu ERR on kirjutanud. Otsustavam oli aga 2013. aasta kõrgharidusreform. Sestpeale on eestikeelne õpe tasuta täiskoormusega õppijale, kes täidab õppekava nõutavas tempos, ja kes maha jääb, võib puuduvad ainepunktid tasuma pidada, nagu kirjeldab ELi andmebaas Eurydice. Kontroll kolis värava juurest auditooriumisse ja reegel on lihtne: tee ära või maksa.

Tulemused on julgustavad, kuid mitte imelised. Haridusministri sõnul langes väljalangenute osakaal aastatel 2013-2018 15,6 protsendilt 13,6 protsendile ning nominaalajaga lõpetanute osakaal tõusis aastatel 2016-2019 43,2 protsendilt 52,7 protsendile. Riigikontroll hindas 2019. aastal, et reformi tulemused on ebaühtlased. Eesti mudel ei ole seega valmis vastus. Selle põhimõte peab aga vastu: õppekoht teenitakse läbimisega, mitte järjekorras seismisega. Eesti saaks minna sammu edasi: kui sõel on juba õppimise sees, tuleb anda õppijale ka vahendid, millega sõelast läbi pääseda, ja õppejõule aeg, et tegelikult juhendada. Vastasel juhul muutub reegel «tee ära või maksa» vaikseks survemehhanismiks, mis karistab neid, kellel on kõige vähem tuge.

Väljalangemise kriitika tuleb tõsiselt võtta. Esimese aasta sõel võib teha liiga üliõpilasele, kes käib tööl, hoolitseb lähedase eest või vajab alguses rohkem aega. Seepärast peavad reeglid mõõtma edasiliikumist, mitte elukorraldust, ning osakoormusega õppe tee peab jääma lahti. Teine vastuväide puudutab kulu: kui võtta sisse rohkem, läheb vaja rohkem õpetamist. See on tõsi, ent praegune süsteem maksab juba nüüd katkestamiste, ooteaastate ja selliste kraadide eest, mis tööelu vajadustega kokku ei lähe. Raha kulub niikuinii. Küsimus on, kas see kulub ootamisele või õppimisele.

Sõel on aus ainult siis, kui töövahendid on korras. Koolid peavad pakkuma igale üliõpilasele tehisintellekti tööriistu, selle asemel et neid keelata ja loota parimat. Lisaks on vaja ühist teadmistepanka, kuhu koonduvad loengud, praktikatööd, õppejõudude tagasiside ja varasemate kursuste lahendused, et tehisintellekt leiaks õige koha õigel hetkel. Kolmandaks tuleks anda lisapunkte uute oskuste ehitamise eest. Kes ehitab laborile mõõteriista, automatiseerib korduva arvutuse või õpetab keelemudelile oma eriala sõnavara, teeb just seda tööd, mida tööelu varsti ootab. Sellest, kuidas tehisintellekt annab eelise probleemi tundjale, räägib meie artikkel: koodi ja teksti tootmine odavneb, probleemi mõistmine mitte.

Üliõpilase jaoks tähendab see personaaltreeneri tasemel õpetust. Isiklik juhendamine on seni olnud vähestele kättesaadav, sest õppejõu aeg ei jätku kolmekümnele üliõpilasele korraga. Kui tehisintellekt tunneb iga õppija vigu, edusamme ja pimealasid, hakkab juhendamine skaleeruma. Õppejõud vabaneb sellest, mida saab teha ainult inimene: nõuda, innustada ja öelda otse, kui töö pole veel piisav. Sama loogika kehtib töökohtadel, nagu näitab ka lugu, kuidas tehisintellekti agent vajab selget töökorraldust: masin kannab kordust, inimene vastutab suuna eest.

Hindamine tuleb viia tagasi paberile ja see on edasiminek, mitte tagasiminek. Kui keelemudel kirjutab essee sekunditega, ei näita kodutöö enam, mida õppija oskab. Järelevalvega paberieksam näitab. Seal paistab, mis on õppija enda peas, kui ühtegi abivahendit pole. Alles seejärel tuleb mängu tehisintellekt ja analüüsib vastused. Ta näeb, kus kogu rühma arusaam katkeb, milline viga kordub aastast aastasse ja kes vajab lisaharjutamist, enne kui liiga kaugele maha jääb. Õppejõud saab diagnoosi, õppija tagasiside ja kursus muutub järgmisel korral paremaks. Päris oskus mõõdetakse seega ilma masinata, aga õppimist parandatakse masina abiga.

Kõige julgem osa puudutab lõpetamist. Kooli lahkudes saab õppija kaasa ühel terabaidisel kõvakettal kogu kooli jagatud arusaama: oma eriala materjalid, lahendatud ülesanded, õppejõudude selgitused, enda märkmed ja nende peale häälestatud abiline, kes tunneb need kõik. Autoriõigus, andmekaitse ja materjalide ajakohasus tuleb hoolikalt lahendada, kuid need on lahendatavad küsimused, mitte põhjus tegemata jätta. See kaasaantav tarkusepakk jagab tööelu parimad stardipositsioonid uuesti. Tööandja ei palka enam pelgalt paberit, vaid inimese, kes on läbinud päris sõela ja tuleb kaasa raamatukoguga, millega ta oskab esimesest päevast töötada.

Kõige olulisem on, et kogu see mudel ei sõltuks ühest vahendist ega ühest koolist. Sama kõvaketas võib sisaldada ühe eriala tarkust ühes koolis, aga kui kooliti on kogud eri kvaliteediga, jääb pakk lõpuks ebaühtlaseks. Seepärast tuleb kaaluda ühiseid standardeid, mis kirjeldavad, mida teadmistepank sisaldab ja kuidas selle ajakohasust hoitakse. Ettepanek nõuab kõrgkoolidelt rohkem kui praegune mudel. Rahastus peaks premeerima oskust, mitte ainult lõpetatud kraade, õppejõudude aega tuleb vabastada rutiinist juhendamiseks ning üliõpilased peavad leppima, et esimene aasta on proovikivi, mitte auhind. Hind on aga väiksem kui alternatiivil. Sama vastutuse küsimus, mis kerkib esile ka meie sõnavõtus AI-koodiülevaatus vajab selget vastutust, kehtib siin: kui tehisintellekt on õppe osa, peab keegi vastutama selle eest, mida ta õpetab.

Haanpää-sugused õpetajad on kõige raskema töö juba ära teinud: nad on öelnud valjusti, et kuningas on alasti. Nüüd on kõrgkoolide, ministeeriumi ja tööandjate kord peeglisse vaadata. Kõrgharidus ei pea valima koguse ja kvaliteedi vahel. Ta peab lõpetama mõõtmise vales kohas.