Tulevikudisain: utoopia või düstoopia?

Ulmekirjandus aitab ettevõtjatel näha, millise ühiskonna tänased tehnoloogilised valikud võivad luua.

Tulevikudisain ei alga laboris ega investorikohtumisel. See algab hetkest, mil keegi julgeb kujutleda maailma, mida veel olemas ei ole. Mõnikord sünnib sellest parem ühiskond, mõnikord süsteem, millest keegi ei oska enam väljuda.

Latitude59 laval ühendas Ozan Sonmez kirjanduse, tehnoloogia ja startupid, et uurida, kuidas inimesed võivad järgmise saja aasta utoopiaid või düstoopiaid kujundada. Latitude59 ettekande keskne küsimus pole seega ainult filosoofiline. See puudutab väga otseselt neid, kes ehitavad praegu uusi tooteid, platvorme ja ärimudeleid.

Kui ilukirjandus muutub strateegiatööriistaks

Ursula K. Le Guini, Aldous Huxley, Neal Stephensoni ja George Orwelli lood ei püüa tulevikku täpselt ennustada. Nende jõud peitub hoopis selles, et nad muudavad nähtavaks süsteemid, mida olevikus on raske tervikuna märgata: kes kontrollib teavet, kellele kuulub identiteet ja millise hinnaga ostetakse mugavust.

Ettevõtjale võib selline kirjandus toimida mõttelaborina. Uue teenuse prototüüp näitab, kuidas toode võiks töötada, kuid väljamõeldud maailm aitab küsida, mis juhtub siis, kui sama lahendus muutub ühiskonnas tavaliseks. Kes võidab? Kes jääb ukse taha? Milline ajutine erand võib märkamatult muutuda püsivaks reegliks?

See vaatenurk on oluline ka Eesti tehnoloogiasektoris, kus väike koduturg sunnib paljusid ettevõtteid varakult rahvusvaheliselt mõtlema. Tehniline lahendus võib liikuda kiiresti üle piiride, kuid koos sellega liiguvad ka selle väärtused ja varjatud eeldused. Sama kehtib näiteks Eesti droonitööstuse kohta, kus riik võib olla korraga klient ja regulaator.

Utoopia ja düstoopia võivad alata samast ideest

Paljud murettekitavad tulevikupildid ei alga kurjast kavatsusest. Jälgimist põhjendatakse turvalisusega, automatiseerimist tõhususega ja andmete kogumist parema kasutuskogemusega. Esimene samm võib olla mõistlik, kuid süsteemi tegelik olemus ilmneb alles siis, kui loobumine muutub keeruliseks või võimatuks.

Romaanid „We” ja „1984” viivad selle loogika jälgimisühiskonnani. „Brave New World” küsib omakorda, kas inimest saab juhtida ka naudingu, mugavuse ja sotsiaalse kujundamise kaudu. Stephensoni riikideta korporatiivsete passide kujutlus suunab tähelepanu identiteedile: mis juhtub siis, kui inimese võimalused sõltuvad üha enam eraettevõtte hallatavast süsteemist?

Tehnoloogia ei pea olema pahatahtlik, et luua halb tulemus. Piisab sellest, kui selle kõrvalmõjusid märgatakse liiga hilja.

Ka argine tarbetehnoloogia võib muuta käitumist palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Näiteks nutitelefonide müügis võib kallis mudel võita isegi kriisi ajal. See ei räägi ainult hinnast, vaid ka sellest, kui tihedalt on seade seotud identiteedi, töö, suhtluse ja igapäevaste harjumustega.

Kes kehtestab digitaalse maailma reeglid?

Startup alustab sageli konkreetse probleemi lahendamisest. Asutaja otsib sobivust toote ja turu vahel, investor hindab kasvuvõimalust ning klient tahab lihtsamat tööpäeva. Süsteemse mõju küsimus võib jääda tagaplaanile, sest selle eest ei maksa keegi järgmises kvartalis eraldi arvet.

Ometi on just alguses tehtud valikuid hiljem kõige raskem muuta. Milliseid andmeid kogutakse? Kas kasutaja saab päriselt lahkuda? Kuidas töötab teenus inimese jaoks, kes ei vasta ideaalse kliendi profiilile? Kas otsuse vaidlustamiseks jääb alles inimlik ja arusaadav tee?

Tulevikudisain tähendab siin oskust näha tootekaardi kõrval ka võimukaarti. Kui ettevõte kontrollib ligipääsu tööle, rahale, suhtlusele või identiteedile, ei ole ta enam pelgalt tehnoloogia pakkuja. Ta kujundab reegleid, isegi kui ei nimeta neid regulatsiooniks.

Eesti asutaja peab mõtlema mitmel tasandil

Eesti ettevõte tegutseb korraga kohaliku tööjõuturu, rahvusvahelise kapitali, Euroopa reeglite ja globaalse konkurentsi keskel. See võib tekitada surve ehitada kiiresti ning lahendada keerulised eetilised küsimused hiljem. Paraku võib usaldus kaduda palju kiiremini, kui seda taastada suudetakse.

Seetõttu pole vastutustundlik disain kasvu vastand. See võib olla konkurentsieelis, eriti turul, kus kasutajad ja ärikliendid tahavad üha paremini mõista, kuidas nende andmeid ning otsuseid käsitletakse. Sama usaldusküsimus kerkib esile ka siis, kui ettevõtjad valivad, kellelt õppida: ülevaade Eesti startupide ja ettevõtluse YouTube’i kanalitest aitab näha, millised lood kujundavad kohaliku ettevõtluskogukonna mõtlemist.

Kujutlusvõime vajab vastutust

Latitude59 ettekande üks kandvaid mõtteid on lihtne: luua saab seda, mida suudetakse kõigepealt ette kujutada. Kuid kujutlusvõimest üksi ei piisa. Vaja on ka valmisolekut vaadata loodud maailma eri inimeste pilgu läbi.

Asutajate kõrval peaksid tulevikust rääkima töötajad, kliendid, regulaatorid ja inimesed, kes võivad uue süsteemi tõttu oma senise positsiooni kaotada. See muudab arutelu aeglasemaks, kuid sageli ka targemaks. Hea juhtimine ei seisne ainult õige suuna valimises, vaid ka nõrkade signaalide kuulamises; samasse teemasse süveneb käsitlus eestikeelsetest juhtimise ja kasvu YouTube’i kanalitest.

Ettevõtja kõige tähtsam tulevikuküsimus ei ole ainult „kas me suudame selle ehitada?”, vaid ka „millise maailma see loob, kui meil õnnestub?”.

Mida ettevõtja saab sellest kaasa võtta?

Ulmekirjandust ei pea lugema ennustusena. Kasulikum on võtta seda stressitestina, mis viib tänase idee äärmusliku, kuid mõeldava tulemuseni. Ozan Sonmezi Latitude59 ettekanne pakub selleks kirjandusest ja tehnoloogiast lähtuva mõttelise stardipunkti.

• Kirjelda soovitud tulemus. Ära piirdu sellega, mida toode teeb; sõnasta, millist käitumist ja ühiskondlikku muutust see toetab.
• Uuri võimu koondumist. Küsi, kes kontrollib andmeid, ligipääsu ja otsuseid siis, kui teenus kasvab.
• Testi ka halba tulevikku. Kujutle, kuidas toodet võiks väärkasutada klient, konkurent, riik või ettevõte ise.
• Loo tagasitee. Kasutajal peab olema võimalik otsust mõista, vaidlustada ning teenusest lahkuda.

Suurim oivallus on ehk see, et utoopia ja düstoopia ei ole kaks täiesti eraldi teed. Sageli algavad need samast heast ideest ning hargnevad alles tehtud valikute mõjul. Ettevõtja ei saa kogu tulevikku kontrollida, kuid ta saab otsustada, millised põhimõtted pannakse toote sisse juba esimesel päeval.

▶

Allikad

• Latitude59 2026: Designing a Utopian or Dystopian Future — Ozan Sonmezi ettekanne kirjanduse, tehnoloogia ja startupide rollist tulevikuühiskondade kujundamisel.